|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 14, 2009 13:47:08 GMT -5
"The Portland Cafe" oli umbes paarkümmend minutit tagasi avatud, kui juba mõned vanurid sisse jalutasid, osad, kes polnud veel bussile jõudnud, siia hommikust sööma tulid, et ka ajalehte lugeda ja ettekandjad ringi kõndisid. Hommikuti näis see koht vägagi populaarne sisse astumiseks ja einestamiseks.
Kostus vaikus, oli kuulda ainult tee luristamist ja telekast tulevaid hääli. Selle imeliku vaikuse katkestas õrn kellukesehelin, mis tuli alati siis, kui keegi ukse avas, või selle sulges. Sisse astus Alexander. Ta näol oli kerge mänglev ilme, kui siis kohe letini kõndis - ettekandjat ta oodata ei viitsinud, et see ta tellimuse laua juures sisestaks. Tema õnneks ei olnud seal ka järjekorda ja Alex pidi veidi üle leti küünitama, et menüüd ja päevapraadi näha. "Üks must kohv," sõnas ta lõpuks - rohkemat polnud vajagi. Ta andis müüjale vajaliku summa, kui siis ühe seina juurde jalutas ja sinna olevale toolile istus. Vaadates igavlevalt ringi peatus tema pilk laua äärel oleval ajalehel. Poiss tõmbas omale seda lähemale, et näha selle pealkirja.
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 5:03:46 GMT -5
Varjanud käega kerget haigutust, sisenes kellukesehelina saatel uksest Andie. Neiu pikad juuksed olid seotud kergesse patsi ning seljas olid tal veel hommikusest jooksust selga jäänud dressid. Vajudes leti äärde enda tavalisele kohale, naeratas neiu kergelt müüjale ning sõnad seejärel: "Must kohv ja pirukas," just nagu igal hommikul. Rüüpates hetkeks kuuma kohvi, jäi neiu ringi vaatama. Korraga peatus tema pilk seina ääres istuval noormehel. Kuna kõik teised lauad olid täis, võttis Andie ühte kätte enda piruka ja teise kohvi tassi, jalutades aeglasel sammul lauani. "Hommikust. Võin ühineda," naeratas Andie kergelt.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 5:08:27 GMT -5
Alex segas kohvi, kuigi ta ei näinud sellel nagunii mingit erilist mõtet: suhkrut ja piima ju kohvis ei olnud. Ka ajalehes ei leidnud ta midagi huvitavat, mille tagajärjel pani ta selle lihtsalt kokku ja lükkas tagasi oma endisele kohale. Viies pilgu neiule, kes suundus siia laua poole, ei hakanud ta alguses midagi ütlema ja maitses lusika pealt kohvi. Kuuldes aga kellegi häält viis ta pilgu kõrvale ja nägi seda sama tüdrukut. Ta noogutas koheselt. "Ikka võid," lubas Alex ja pani lusika kaasa antud salvrätikule.
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 5:12:03 GMT -5
Andie naeratas kergelt. Vaikides istus ta noormehe vastu. Seganud hetkeks harjumusest kohvi, kuigi seal pole juba ammu enam sees suhkurt ega koort, asetas ta lusika vaikselt kaasa antud salvrätikule. "Kuidas hommik ka siia maani kulgenud on?" küsis Andie, võttes lonksu kohvi.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 5:15:20 GMT -5
Alexander silmitses tüdrukut hindavalt ja võttis lonksu kuuma tõttu auravast kohvist. "Siiamaani tavaliselt... nagu iga hommik," ütles Alex, kui vabandavalt ohkas. Tema hommikud olid alati peaaegu ühesugused, aga täna ärkas ta millegipärast varem, kui iial ennem. Viinud kahetseva pilgu mrs. Tundmatule, küsis Alex: "Aga teil?"
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 5:28:20 GMT -5
Andie muigas tahtmatult kui noormees teda teietas. "Lepime kokku ühes asjas. Rohkem me üksteist ei teieta. Mu nimi on Andie," lausus neiu kergel naeratusel. Silmitsenud hetkeks noormeest hindavalt, kehitas ta vaevumärgatavalt õlgu ning võttis tibake suurema lonksu kohvi, põlates samal ajal enda keele ära. Vaiksel oigel pani neiu tassi tagasi lauale, jäädes mõtlikult lauda vaatama. "Muidu mu hommik on kulgenud nagu iga teinegi. Algas kerge hommikuse sörgiga ja lõppes meeldiva seltskonnaga rahvast täis kohvikus," vastas ta peagi noormehe küsimusele.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 5:40:06 GMT -5
"Olgu, Andie," ütles Alex nõustuvalt. "Püüan meelde jätta," mõtles ta, kui lonksu tulikuumast kohvist võttis. "Ma olen Alexander," lisas ta enda nime ja naeratas, kui oli kuulnud Andie viimast lauset. Märgates, et neiu põletas ära oma keele, tuli Alexandril mõte enda kohvijoomist ettevaatlikumaks teha ja võttis kohvist väiksema, tasasema lonksu.
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 5:45:43 GMT -5
"Nii, Alexander, kas sa käid igal hommikul siin?? Ma pole sind nagu varem siin kohanud," kortsutas neiu kergelt kulmu, viies pilgu noormehele. Ettevaatlikult võttis Andie kohvitassi käte vahele, võttes sealt väikese lonksu.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 5:48:31 GMT -5
Põimides oma peopesad ümber kohvitassi sättis ta end pisut mugavamalt istuma nagu ta oleks hetkel omas kodus ja passiks soojas köögis. Hah. See mõte pani Alex'it turtsatama ja ta tuli oma mõtetest välja, kui oli kuulnud Andie sõnu. Kergelt võpatades ta raputas pead, kui oli aru saanud, mida Andie küsis. Ta mõtles veidi. "Ei, ausaltöeldes ei käi. See polegi mulle eriti kodune koht..." sõnas Alex, kui õlgu kehitades ringi vaatas. "Aga see koht on vist populaarsuse inimeste südametes võitnud," lisas ta, kui viipas peaga rahvast täis kohvikule. "Vähemalt hommikutel..."
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 5:53:04 GMT -5
Andie jäi hetkeks ringi vaatama. "Ainuke koht, mis on juba kella viiest hommikul lahti. Ning siin saab suhteliselt head musta kohvi. Aga siin on palju rahvast iga kell. Kõige rohkem hommikul ja lõunal," muigas neiu kergelt, silmitsedes nüüdseks enda kohvi tassi. "Kohvi on hea, aga praade ma ei soovita siin süüa. Need pole just kõige paremad," lisas ta peagi. Vaikselt hakkas ta kohvi rüüpama.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 5:56:54 GMT -5
Alex silmitses Andie't. Ilmselt oli tüdruk siin mingi püsiklient, et ta seda nii täpselt teadis ja tundis, kuid see oli ju hea. "Olgu... Võtan teadmiseks," ütles ta järsku, kui Andie't tänulikult silmitses ja talle kergelt noogutas. Võttes lonksu oma kohvist vaatas ta seda tühjal pilgul ja mõtles samal ajal jututeemat, millest rääkida. Ega vist see oli kah otsa saamas...
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 5:59:38 GMT -5
Andie naeratas kergelt. Viies pilgu aknast välja, ohkas neiu kergelt kui märkas õues märgavat paduvihma, mille eest inimesed suvalistesse kohvikutesse ja muudesse trepikodadesse jooksid. Andie suust kostus kerge oie, kuna tal oli korterini ikka mittu kvartarit minna. "Ilus ilm," märkis neiu kerge irooniaga.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 6:02:04 GMT -5
Muie Alexandri näolt ei kadunud. See muutus kergeks irveks, kui ta Andiele tähendusrikkalt noogutas ja siis ütles: "Oojaa, muidugi on! Ma kohe keksin koju läbi selle imeilusa, ee... päikesepaiste..." "Elus iialgi ma ei tule enam ajalehe ilma järgi poodi," mõtles Alex omaette naeratades, kui pilgu kohviku uksele viis, mis nüüd koguaeg lahti käis sisse jooksvate läbimärgade klientide tõttu. Kohvik oli puupüsti täis, aga hea, et siia lauda keegi juurde ei tekkinud.
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 11:21:13 GMT -5
Andie noogutas aeglaselt. "Sul muidu pikk tee koju?" küsis neiu viies pilgu aknalt noormehele. Ta naeratas kergelt. Võtnud väikese lonksu kohvi, ohkas Andie kergelt. Keeranud hetkeks pea ukse poole ja siis jälle aknast välja, turtsatas ta kergelt.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 14:25:47 GMT -5
Alexander noogutas aeglaselt ja kuidagimoodi ka ilma vaevata. "Jaah, on. Mis siis?" küsis ta, kui auravast kohvist veidi rüüpas ja selle ettevaatlikult tagasi lauale pani. Ta silmitses kohvitassi mustreid ja viis pilgu tagasi Andiele.
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 14:28:48 GMT -5
"Niisama küsisin. Ega mul ka just lühike tee pole. Mul on mingi kolm kilti kõndida. Ning sellise ... kena ilmaga on see veel eriti tore," lausus Andie kergel muigel. Võtnud viimaseid lonkse enda kohvist, jäi neiu õlgu judistades aknast välja vaatama. Täna polnud kohe üldse tema päev.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 14:38:06 GMT -5
"Linnaliinibussid on ka ju olemas... Või sa lihtsalt pole transpordi inimene?" küsis Alexander, kui kohvit silmitses, mis kergelt juba ära jahtuma hakkas, kuigi endiselt soe oli. Ta köhatas korraks, kui silmitses kohviku aknaid ja viis pilgu jälle Andiele.
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 14:43:10 GMT -5
"Üksinda mulle ei meeldi sõita. Tavaliselt kui ma olen üksinda, siis ma lihtsalt kõnnin. Aga seltskonnaga saab tavaliselt ühistransporti kasutada. Ja pealegi on mu korter lähimast bussi peatusest vägagi kaugel. Seega pole vahet, kas saada märjaks kohe või selle ajaga kui ma kõnnin bussipeatusest koju. Ning takso jaoks pole mul hetkel sularaha. Kõik on kodus .. kuskil sahtli põhjas," muigas Andie kergelt. Silmitsedes enda tühja kohvi kruusi, pööras neiu vastumeelselt pilgu tassipõhjalt teisel pool akent olevale vaatepildile.
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Mar 16, 2009 14:47:05 GMT -5
Alexander jõi viimased lonksud oma kohvitassist ja lükkas tühja tassi eemale, jälgides selle põhja. "Arusaadav," ütles Alex lihtsalt. Ta pani käed laua peale ja silmitsedes Andie't ta naeratas kergelt.
|
|
|
|
Post by Andie Declay on Mar 16, 2009 14:51:26 GMT -5
"Seega nüüd ma pean ootama kuni see kena ilm veelgi kenamaks muutub. Eks siis kui on jälle kuiv. Sinna läheb veel kindlasti aega. Aga sa võid vaikselt juba minema hakata. Sa ei pea siin koos minuga ootama," muigas Andie kergelt kui märkas, et noormees teda oodates vaatab. Neiu naeratas kergelt. Toetades end vastu tooli selja tuge, jäi neiu mõtlikult aknast välja vaatama.
|
|
