|
|
Post by Charlotte C. C.-Fithout on Apr 19, 2009 12:35:06 GMT -5
"Mina kaon üldse kõigi ja kõige elust," lausus Lotte. Ta põskedele vajusid pisarad. Ta nuttis hääletult, aga ta silmad olid punased..
|
|
|
|
Post by Alexander Fithout on Apr 19, 2009 12:40:23 GMT -5
,,Ei no, tahaks näha," sõnas Alexander silmi pööritades ja Lottet silmitsedes. Ta keeras neidisele selja ja tema poolt oli kuulda väga vaikset 'head aega!'. Ei olnud eriti võimalik, et Charlotte seda kuuleb, kuid... ime võib ju juhtuda.
Vaikselt trepist alla tuikudes avas ta lõpuks ka välisukse ja sulges selle enda järel. ,,Ma lähen koju ja joon seal edasi... Vot nii ma teengi!" arutles Alex ja naeratas õnnelikult, vaadates segaselt ringi. Kuid ta teadis ka seda, et ta ei saa üksi hakkama. Võibolla oleks parem ikkagi Lotte juurde jääda?
Ei.
Ta ei saa minna kohta, kus teda ei vajata. Pigem minna koju ja seal end surnuks juua.
Ohates jalutas ta bussipeatuse poole. Viis minutit, ja ta oligi bussi peal, sõitmas koju.
|
|
|
|
Post by Charlotte C. C.-Fithout on Apr 19, 2009 12:43:26 GMT -5
Lotte jooksis koridori, aga ta oli hiljaks jäänud. Nutust nõrkedes varises ta maha istuma ja nuttis. Ta süda oli tõsiselt murtud. Ta tundis kuidas kõik nagu variseks kokku. See oli läbi.. Siin polnud mingit happy end'i. Lotte oli nüüd täielikus masenduses. Ta röögatas vihast enda vastu..
And there was never a happy ending..
|
|
