Hommikupoolikul.

[Henry Nicholas Pine]

Henry haigutas laialt, palli masinlikult parema käega enda ees põrgatades, ja kõndis üle kossuväljaku. Noormees peatus ühes platsi otsas, üsna korvi all, tõstis palli üles ning viskas selle korvi poole. "Mööda?" Nick turtsatas ja raputas pead, kui pall eemale veeres, korvi läbimata.

[Sophie M. Flippers]

Silmad kinni ja midagi ümisedes, sammus Sophie korvpalliplatsi poole. Tal olid seljas mustad teksapüksid, T-särk ja pusa, mis temaga ideaalselt kokku sobis. Tõesti, silmad kinni oli ta juba kossuplatsil ja kõndis edasi. Teda ei huvitanud, kuhu ta koperdab või mille otsa ta kõnnib, kuid järsku ta kõndis millegi suhteliselt pehme asja otsa. Või ütleme, inimese? Soph avas koheselt enda silmad ja nägi enda ees seismas Henry't, tema väga head sõpra, keda ta ei ole juba kaks aastat näinud, kuid siiani oli noormehe nägu tal meeles. "Henry?!" kiljatas ta, kui ta inimese - kelle otsa ta koperdas - ära tundis. Ta jäi jahmunult poissi vaatama, sest ta oli täielikult šhokeeritud.

[Henry Nicholas Pine]

Henry silmitses küsivalt neiut, kes talle otseses mõttes otsa oli kõndinud. Viimaks tüdruku ära tundnud, ilmus nooruki näole lõbus naeratus. "Sophie?" pidi Nick lihtsalt samuti valjult küsima.

[Sophie M. Flippers]

Sophie ohkas raskelt ja silmitses Henry't. "Ma teadsin, et see on uni," sõnas ta murelikult ja ristas käed. Neiu heitis poisile hindava pilgu ja naeratas. "Palun näpista mind," sosistas ta siis ja sulges jälle enda silmad.

[Henry Nicholas Pine]

Henry muigas Sophie käitumise peale, kuid selle asemel, et neidist näpistada, torkas nooruk talle õrnalt sõrmedega ribidesse. "Sa tead, et ma ei näpista." lausus Nick lihtsalt ja embas siis Mariannet. "Pealegi. Mitu korda sa mind siis veel unes näinud oled, kui sa praegult seda siin unenäoks pead?" küsis Nicholas irvitades.

[Sophie M. Flippers]

Sophie pööritas silmi, kui Henry talle õrnalt ribidesse torkas ja peale kallistust ristas ta jälle enda käed. "Ikkagi ma arvan, et see on unenägu," sõnas ta jonnakalt ja vaatas poisile otse silma, "Sest see lihtsalt ei ole võimalik, et sina siin Portlandis konutad ja tibisi landid."

[Henry Nicholas Pine]

Henry ajas silmad suureks ja viskas pilgu kiirelt üle ümbruse. "Siin on mõni tibi, keda lantida annab, kaa või?" küsis noormees ja vaatas siis muiates Sophie'le otsa. "Noh, kui sa ei taha arvata, et ma reaalselt siin pole, siis sule silmad ja mõtle, et see on luupainaja." pakkus Nick õlgu kehitades ja võttis siis maast palli. "Minu puhul see aitab." lisas Hents, nagu oleks see asja otsustanud.

[Sophie M. Flippers]

Tüdruk tundis enda sees kerget armukadeduse vilksatust, kuid ta proovis sellest mitte välja teha ja asja naljaks pöörata. "Näed," sõnas ta ja näitas näpuga suvalisele tüdrukule. "Seal on üks tüdruk ja seal on. Siin on neid päris palju," lausus Sophie lõbusalt ja vaatas suurte kutsikasilmadega poisile otsa. "Issand jumal, sa oledki päris," kisas ta ja hüppas Henry'le sülle ning embas teda hästi-hästi tugevalt.

[Henry Nicholas Pine]

Henry silmitses kuidagi mõtlik-hindavalt eemal kõndivad tibisid ja krimpsutas nägu. "Nad tunduvad üsna 'ä mina vä' tüüpi olevat." lausus ta aeglaselt. "Jah, ega ma endalegi just feik barbie-ken ei tundu." sõnas Nicholas muigega, kui Sophie talle sülle hüppas. "Rahu-rahu, võta nüüd natukene tuure vähemaks." ütles noormees lõbusalt, kuid kallistas Mariannet sellegi poolest vastu.

[Sophie M. Flippers]

Sophie tõmbus koheselt eemale. "Sorry," vabandas ta seejärel, kuid surus enda käed poisi põskedele. "Täitsa lõpp, see oledki sina," irvitas neidis, kuid pööras ka enda pilgu tibidele ja ohkas,"Noh, jah, noorus on hukas, mis teha."

[Henry Nicholas Pine]

Henry irvitas vaikselt ja astus siis Sophiest paar sammu eemale, et palli korvi poole visata. Seekord läks see sisse. "Noorus on hukas ja Vanadus läks peldikusse." ütles ta neidise sõnade peale lihtsalt.

[Sophie M. Flippers]

Marianne irvitas omaette ja astus Henry'le ühe sammu lähemale. "Tead, ma võin sulle ühe tibi hankida, kui tahad," nende sõnadega astus ta ühe suvalise tibi juurde ja koputas talle õlale. Võõras tüdruk pööras ümber. "Tead, mis?" muigas Sophie ja heitis pilgu korraks üle õla Henry'le. "See poiss on täiesti vallaline. Vaata, kui nunnu ta on. Sebi ära," irvitas Mar ja viipas silmadega Henry poole. Võõras tibi kõndis säravalt naeratades Henry juurde ja jäi ta ette seisma. "Äjouu, kuule, anna mulle enda telfa number," lausus tibi silma pilgutades poisile ja jäi numbrit ootama. Irvitades astus ka Sophie Henry juurde ja jälgis, kuidas need kaks suhtlevad.

[Henry Nicholas Pine]

"Ah, seda pole küll va..." alustas Nicholas, kuid ei suutnud piisavalt kiiresti lõpetada. Niisiis oli ta sunnitud jälgima, kuidas Sophie ühe eriti barbie-tüüpi tibi juurde sammus ja siis hiljem juba selle samaga tema juurde naastes. Henry silmitses hetke kulmu kergitusega võõrast barbiet, vangutas siis pead ja manas peale väikest mõtlemist näole eriti võltsi ken'i-naeratuse. "Ma loodan, et sul on paber ja pliiats, või telfa kohe käepärast." lausus nooruk mahlasel toonil. "Viis-neli-kolm-kaks-üks.. ja null ka, ma arvan. Head päeva." Nicholas pöördus kannalt ümber, mõtles aga poole pealt ringi, tehes hoopis 360 kraadise pöörde, võttes siis Sophielt käest kinni ning taris ta eemale, jättes võõra barbie sinna samma seisma.

[Sophie M. Flippers]

Võõras tibi jälgis jahmunult Henry't, aga saatis talle siis õhusuudluse ja kõmpis minema, püüdes telefoninumbrit kindlasti meelde jätta. "See ei ole ju sinu number," sõnas Sophie siis, kui nad olid eemale kõndinud, sest ta teadis Henry "päris" numbrit ja see oli talle pähe tuubitud. Ta ristas enda käed ja vaatas kulmu kergitades kutile otsa. "Tibi oli sinusse lootusetult armunud ja sina annad talle vale numbri. Kui häbematu sinust, noormees Henry," pahandas ta ja lisas: "Tüdruk raiskab enda kõneaega sinu pärast!"

[Henry Nicholas Pine]

Henry raputas muiates pead. "Jaah, õpetaja-preili Sophie, ma vist oleksin pidanud talle ikka enda ÕIGE numbri andma, aga vaadake, see pole mul meeles." ta koputas endale sõrmega vastu meelekohta. "Kuulete ju, kuidas vastu kajab?"

[Sophie M. Flippers]

"Oi, noormees Henry, teie pea on ju täitsa tühi," hüüatas Sophie ja surus enda käed suule, et mitte kõvasti naerma hakata. Ta teeskles imestust ja koputas poisile samamoodi vastu pead ning kuulatas.

[Henry Nicholas Pine]

Henry noogutas kurvalt. "Jah, teate, see on kaasa sündinud trauma... Tegelikkuses päritav. Minu vanaonu Archiel oli sama sümpton ja tema lõpetas pehmete seintega toas." rääkis noormees ülimalt kahetseva häälega, kuigi tegelikkuses hoidis ta end tõesti tagasi, et mitte naerma hakata.

[Sophie M. Flippers]

Sophie pani käed puusadele ja kortsutas kulmu. "Oh, mul on väga kahju, noormees Henry," sõnas ta tähtsalt ja hammustas alahuulde. Ta manas enda näole kurva naeratuse ja silmitses poissi ning proovis mitte naerma hakata, kuid tegelikult ta juba turtsus, aga väga vaikselt. "Ma tuleksin teid kindlasti vaatama, kui te ka pehmete seintega tuppa lähete," lausus neidis seejärel.

[Henry Nicholas Pine]

Henry naeratas, näol täiesti arulageda inimese ilme. "Ma oleksin kindlasti kohutavalt liigutatud, kui mul midagi ülevalpool selle kupa all liiguks ka." ütles noormees aeglaselt, nagu tekitaks talle raskusi sõnade ritta seadmine.

[Sophie M. Flippers]

Tütarlaps enam ei suutnud ja ta purskas naerma ning viis korraks vabandava pilgu Henry'le ja lagistas edasi. Ta surus enda käed põlvedele ja varsti tal tekkisid naerukrambid ning Sophie püüdis rahuneda, kuid ei suutnud. Tema kõht oli juba naermisest valus ja ta hoidis sellest kinni.